Kas võimu võlu võidab vaimu valu?

Seda pole ilmselt tarvis kellelegi tõestada, et meil on ametnike riik. Ja kuna igal organisatsioonil on sisse programmeeritud omadus laieneda, siis pole midagi imestada, et kellel vähegi võimalik, püüab mõne oma sugulase või tuttava smugeldada riigitööle. Ja on ka täiesti loomulik, et kui küsimus on selles, millist valitsust keegi tahab, siis ametnikkond tõstab alati käe selle poolt, kes talle senini (tahaks öelda, et tööd on pakkunud, aga õigem oleks öelda) palka on maksnud. Tööpanusest hoolimata.

Riigi eksisteerimise põhitõdedest ettekujutust omamata on ametnikud enese olemasolu nii üle tähtsustanud, et nad unustavad ära, et juba homme võib nende jaoks situatsioon oluliselt muutuda ja pöörduda nende endi vastu - nn "riik" sellisel kujul lihtsalt ei suuda nii suurt ametnike armeed enam üleval pidada. Sellest ei räägita, eriti veel enne valimisi. Kuid niigi vaesema kodanikkonna kihi arvel tehtud käibemaksu(kiir)muudatused, aktsiisitõusud ja katkematu bukett kaudseid kulusid viivad lõpptulemusena selleni, et üha rohkem potentsiaalseid töötegijaid leiab omale inimlikumate töö- ja elamistingimustega elukoha teisel pool sümboolse Eesti riigi sümboolset piiri.

Et ametnike palkadeks vajalikku raha riigikassasse kokku saada, tuleb kas tõsta jällegi makse või aktsiise või mõlemaid, pigistada ettevõtjaid, kuni nende taskust veel midagi võimalik on välja raputada, võtta laenu järgnevate põlvede heaolu arvelt või... vähendada ametnike arvu, st koondada riigipalgal olijaid. Kahjuks ongi nii, et Eesti senine juhtimisstiil on viinud riigi tupikseisu, sest sellise majandamise juures ei ole enam võimalik nii suurele ametnike armeele palkasid maksta ja jääb vaid üle ametnike seas läbi viia suurem koondamine, sest muidu ei jätku enam raha isegi ülemuste endi palgatõusuks. Kuna aga enamus ametnikke seda ei mõista, siis saevad nad ... ei, mitte oksa, vaid hoopis toolijalgu oma istumise alt, kuni nad ongi käpuli maas. Ja kuna kõik ei mahu marjamaale, siis tuleb nüüd minna endale uut töökohta otsima, kes karjamaale, kes maksimarketisse, ja seda juba siis kahjuks miinimumpalgaga. Sest keegi peab nüüd kodumaa tolmu jalgelt pühkinute asemel päris oma tööga teenitu pealt maksudega ülal pidama oma endisi kolleege.

Seda probleemi lahendaks ainult astmeline tulumaks, mis vähendaks lõhet kõrge- ja madalapalgaliste vahel, kuid see on ammu teada, et oravate valitsus oma kätt rikkurite ja kõrgepalgaliste taskusse ei aja. "Aga mis sellest," mõtleb ametnik, "ega mind ei koondata", ja valib neid aga muudkui jälle edasi. Või tagasi. Vahet pole.

Kui keegi hüüatab, et "aga ametnikud maksavad ju ka makse", siis sellesama hüüataja kooliharidus ei luba ilmselt kokku arvestada, kui palju selle ühe ametniku poolt makstavatest maksudest jääks talle järgmise kuu palgaks, kui riik kellegi nõrgema pügamise arvelt tema palgafondi peoga juurde ei puistaks.

Pole erilist mõtet rääkida siin sotsidest, irlitšikutest ja oravatest, sest nende tegevu(setu)s riigi ohjade hoidmisel ja oma lubaduste täit(matajät)misel on kõigil väga värskelt näha silme ees ja tunda rahakoti põhjas. Mis läind, see läind, aga jõudu neile oma positsioonide kaitsmisel. Küll tahaks rääkida tulnukatest, kelle upitamisega püüab ametlik propaganda teha kõik, et nad keskerakonnalt võimalikult palju hääli ära võtaksid.

Kui Saulusest sai Paulus, kas siis ikka Herkelist saab Merkel? Vaevalt küll. Mängida oma partei auti sellega riigialamatele midagi kasulikku ära tegemata? Pigem meenuvad Isamaaliidu ajast vara tagastamisega ja sundüürnike tekitamisega seotud asjad, siiani lahti seletamata Estonia hukk jne. Rahva mälu on kindlasti pikem ja suurem, kui minu oma. Millegipärast tuli praegu meelde üks vana rahvalik laulujoru: "Sitasitik, heinaritsik - kõik nad kõrge lennuga. Rohkem seda laulu ma ei oska, hakkan aga jälle otsast peale. Sitasitik..." Kui enne valimisi tulla selle peale, et nüüd on tarvis võtta "aru pähe!", siis peab küll küsima, et kus see aru siis siiamaani oli. Ja kas näiteks iga koorijuht on ikkagi võimeline riiki juhtima? Kahtlane küll. Eriti kui võtta arvesse tema üldist haritust. Panin palju-palju kuid tagasi ühel hommikul raadio õudusega kinni, kui seal diktor oma kõiketeadval laulval toonil hääldas Los Angeles nagu see kirjutatakse, ja samas mõni hetk hiljem näitas oma inglise keele oskust Ungari kunagise poliitiku Imre Nagi [ˈimrɛ nɒɟ] meenutamisel, hääldades seda "nädži". Aga oluline pole isegi mitte erudeeritus ja teadmiste-oskuste tase, vaid kambakraatia. Vaid see, et pääseks oma kambaga jälle piruka juurde.

Või mida arvata erakonnast, kes räägib ju üldiselt õiget juttu, aga vaatab mööda kolmandikust eestimaalastest, nagu poleks neid olemaski. Aga nad on ju olemas, kas puhastverd eestlane seda tahab või mitte. Muide, kas see "puhastverd eestlane" üldse teabki, mitu korda tema esiemadest on võõrsõdalased üle käinud? Ma ei taha siin meie emaemaemaema...emasid solvata, kuid ajalugu on ajalugu ja sõjad oma rööv- ja rüüsteretketega on olnud ajalooline paratamatus. Kes siin esindab siis puhtatõulist eestlast? Ja kui neid venelasi, keda võib iga päev sõimata ja solvata, siin poleks, vaid nende asemel oleks ... noh, need, kelle pärast juba paljud EL maad on praegu hädas, siis oleks needsamad aatelised rahvuslased vait kui sukad. Siis oleksid nad madalamad kui muru. Aga praegu võib veel näidata oma rahvustunnet. Muide, ka kodanlikus Eestis olid kõikidest Eesti elanikest pea 10% venelased, aga keegi ei räusanud, et ajage nad siit välja või et me ei tunnista neid oma riigi kodanikeks.

Võim kutsub. Võim meelitab. Võim sirutab mõlemad käed ette ja ootab, millal tema austajad tema käte vahele langevad. Võimu ei huvita see, kuidas temaga hiljem ümber käiakse. Talle isegi meeldib, kui teda kuritarvitatakse, kui teda vägistatakse. Võim on sellega harjunud. Oma tugevuse ja tarkuse näitamine ja oma tahte pealesurumine oma positsiooni ära kasutades käib ju võimuga käsikäes. Ja nii mõnigi võimule pürgija saab orgasmi, kui talle peale valimisi öeldakse, et nüüd on ta "omadega mäel". Kõik mured on ju korraga murtud! Aga murtud on vaid tema mured, mitte rahva mured. Kuid ega need teda enamasti ei huvitagi.

Sellisel riigil, kus inimesi mõõdetakse erinevate mõõdupuudega, on raske suunata oma pilku tulevikku. Kuhu ma oma jutuga rihin? Aga ikka selle poole, et ka need ülejäänud, keda pole lastud omal maal parema ja inimlikuma elu juurde ning kelle kodud asuvad Tallinnast umbes 30+ kilomeetri kaugusel, tahaksid ka sama hästi elada, kui praeguses Eestis elatakse vaid Tallinnas. Selleks peab aga kogu Eestit valitsema nii, nagu valitsetakse Tallinna linna. Nii, et ei pea mingi järjekordse otsuse vastuvõtmisel kellegagi kemplema või mingeid järeleandvaid kokkuleppeid tegema. Kui riigikogus, nagu Tallinna volikoguski, oleks tugev enamus keskerakonna käes. Et keegi ei saaks kohe peale valimisi tõtata presidendi juurde jutuga, et näe - keskerakond võitis valimised küll, aga meil on siin omavahel juba uus valitsus kokku pandud.

Sageli armastatakse madalama väärtusega inimestele meelde tuletada, kuidas Kalev jõuab koju jne, aga mulle meenub millegipärast, et Kalevipoja eeposes on ka sellised read: esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad. Laskem neil siis ükskord ometi koju tulla. Meie igaühe koju. Samade ideede ja meetoditega, nagu nad on osanud vana hansalinna Tallinna ülejäänud Eestiga võrreldes õitsengule viia, kuigi koerad pidevalt ümberringi hauguvad. Aga ülejäänud eestimaalased tahaks ju ka niimoodi elada, nagu pealinnas. Meie ainuke võimalus oma väikest, armsat ja kodust Eestit säilitada on teha kogu Eestimaal elu selliseks, et kõik tahaksid siia jälle tagasi tulla. Selleks pole tarvis jõuda viie rikkama riigi hulka, selleks on lihtsalt tarvis märgata iga inimest ja osata teda hinnata ning hoida.

No hääletage siis ometi! Ja mitte jalgadega, ja mitte ebausaldusväärse e-valimisega, vaid võtkem ikkagi vaevaks valimisjaoskonda minna ja kinnitada seal kohapeal oma valikut.

Tehkem siis seekord teisiti!