reede, 24. august 2018

MINU ARVAMUS SAUGA-PÄRNU TEELÕIGU EELPROJEKTIST

Maanteeamet palus oma arvamused selle teelõigu kohta esitada 21. augustiks 2018. Tegin seda 20. augusti hilisõhtul. Paljud sõnastused ja väited korduvad loomulikult MÜRAVASTUVÕTJATEST, aga kordamine olevat tarkuse ema. Heatahtlik lugeja, kes Sa siia juhtud, palun arvesta sellega.
Niisiis, minu arvamus maanteeametile:
Käsitlen oma arvamusavalduses "Põhimaantee nr 4 (E67) Tallinn-Pärnu-Ikla km 122,6 – 125,2 Pärnu – Sauga lõigu eelprojekti" keskkonnamõjude eelhinnangut (edaspidi KMH).
1. Keskkonnamõjude eelhinnangus ei ole teostatud mürauuringut (lisa 5 punkt 6.4): "Kavandatava tegevuse mõju müra olukorrale on kavas analüüsida eraldiseisva mürauuringu raames, mis käesoleva eelhinnangu koostamise ajal valmis ei saa. Mürauuringu tulemusi ning leevendavaid meetmeid tuleb projektlahenduse koostamisel arvesse võtta."
2. Ei ole erilist vahet KMH-s käsitletud kahe tee variandi vahel (ptk. 5 Alternatiivide võrdlemine). 5...6 meetrit siia- või sinnapoole ei mõjuta eriti teed ümbritsevat 50-meetrist tiheasustusega ala elanike tervisele kõige ohtlikumat/saastavamat tsooni.
3. Peatükis 3. on lause: "Samuti kaasneb tee-ehitusega müra, vibratsiooni ja lõhna levimine lähipiirkondade aladele." Märkimisväärne, et õhusaastet nimetatakse meeldivalt "lõhnaks".
4. KMH tunnistab: "Projekteeritava lõigu ümbruses asub tiheasustus. Enamus tee läheduses paiknevaid eluhooneid asub paremal pool teed (teest läänepool). Kavandatava tee ehitus- ning
kasutusaegses mõjupiirkonnas asub oluline hulk inimesi (>100)."
Kas maanteeamet arvab, et tiheneva liikluse tingimustes hoopis vähenevad inimeste tervist mõjutavad kahjulikud faktorid?
Aga KMH loodab, et "... leevendavate meetmetega tagatakse müra, vibratsiooni ja õhusaaste vastavus normväärtustele" ptk. 5 lg.5).
5. Väga huvitav arvamus "Arvestades, et tiheasustatud alal on tee äärde tõenäoliselt vaja ette näha ka müratõkked." (p. 6.2 lk 18) Tõenäoliselt...
6. KMH p. 6.5 käsitleb õhukvaliteeti ning rahustab oma arvamusega maha tiheasustusega ala elanikkonna: "Projekteeritaval lõigul on tavatingimustel ühtlane liiklusvoog, mille korral on õhu
paisatavate heitgaaside kogused oluliselt väiksemad kui tihedate seisakute või ummikute
korral. Liiklusest tingitud saasteainete levik olulistes kontsentratsioonides piirdub reeglina tee-alaga ning selle vahetu ümbrusega ning eluhoonete asukohas piirväärtuse ületamist ette näha ei ole. Ühtlasi toimivad müratõkkeseinad ka õhusaaste levikut piirava meetmena."
Unustame ära, et praeguse lubatud kiiruse 70 ja 50 kmh asemel toimub liiklus uuel teelõigul kiirusel vähemalt 90 kmh, millega kaasneb senisest tunduvalt suurem õhureostus.
7. P. 6.7 käsitleb valgusreostust. Ka ilmselt nõutav teema, kuid mis tähtsust sellel on, kui olemasolev asula tänavavalgustus on täpselt sama toimega.
8. KMH leiab, et "olulisemad mõjurid, mis mõjutavad inimese tervist ning heaolu, on kavandava tegevuse iseloomu arvesse võttes müra, õhusaaste ning valgusreostus." (ptk. 6 lg 3).
Tundub, et KMH põhiprobleemiks ongi müra. Aga tegelik elu on palju varjundirikkam. Peale müra ja autode voorimise on olemas ka tihedast liiklusest tulenevaid kõrvale kuulmatuid ja silmale nähtamatuid ohte inimese heaolule ja tervisele. Näiteks uurisid Kanada teadlased ligemale 6,6 miljoni Ontario elaniku terviseandmeid ja ... selgus, et kui elada tiheda liiklusega teest või tänavast 50 m raadiuses, suurendab see dementsuse tekkeriski keskmiselt 10% võrra. See tähendab eesti keelde tõlgituna, et iga üheteistkümnes selle Pärnu "ümbersõidutee" lähedal elav dementne võlgneb oma terviserikke Eesti riigi hoolimatusele. Kusjuures 50 meetrist kaugemal ei kuku see riskifaktor sugugi kohe nulli, vaid lihtsalt langeb, andes endast tunda veel ka 300 meetri kaugusel (siit küsimus - kui kaugele jääb Pärnu Haigla sellest ümbersõiduteest?), kuid Ehitajate tee läheduses on veel teisigi elu- ja ärihooneid. Aga kes meil neid dementseid siin ikka kokku loeb või nende haiguse põhjusi uurib...
KMH läheb vaikides mööda õhusaastega kaasnevast õhu ja pinnase mürgitamisest tervisele kahjulike raskmetallidega. Neid ei uhu tuul pinnasest välja ja nad on kõige ohtlikumad maapinnalähedastes õhukihtides, seega lastele ja koduloomadele.
Tsiteerin ka ajakirjas Eesti Loodus ilmunud sellekohast kirjutist:
"Liiklus annab kindlasti üle poole kogu õhusaastest. Kütuse põlemisel paiskub õhku üle saja rohkem või vähem kahjuliku ühendi. Sisse hingatud saast ladestub kopsudes ja ka mujal organismis ning võib põhjustada vähki, bronhiiti, astmat, allergiat. Eriti palju kõike elusat kahjustavaid ühendeid paiskavad õhku sõidukid, mis pole tehniliselt korras (kütus ei põle täielikult). - - -
Kõigepealt vähendaks saasta parem liikluskorraldus. See tähendab, et suurem osa liiklusest ... suunatakse linna ümbritsevale ringmagistraalile, kus on ka ohutum liigelda."
Ümbersõidutee tähendab ju asulast (või ka mõnest takistusest) möödasõiduks ehitatud teed.
Aga lisaks mürale ja teeäärsete elanike mürgitamisele raskmetallidega ei lahenda kõnealune 4-realine teeosa ka Tallinna mnt - Ehitajate tee ristmikul tekkivaid ummikuid. Seal on juba sama 4-realine monstrum olemas ja seal on näha, kuidas rekkad pööravad veel punase tule ajalgi Ehitajate teele. Ja nende paigaltsööstmise gaasihoovavajutused purevad asfaldisse üha sügavamaid jälle peatselt parandamist vajavaid teekonarusi. Ja seda vasakpööret võetakse teinekord sellise kiiruse pealt, et ma ei imesta, kui seal mõni rekka kunagi oma aardehoidlad kummuli keerab, ja seda veel kõrvalrajalt startivate väikevendade peale. Ja mis ümbersõidutee see üldse selline on, kus kiirus on piiratud 70 ja isegi 50 km/h peale ning alatasa põlevad ees punased foorituled? Ümbersõit peab olema kui just mitte päris kiirtee, siis vähemalt 90-ga ja pidevalt roheliste tuledega. Kõigil on ju kuhugi kiire, ja seda enam pikamaasõitjatel...
Ja mis kasu on paarist kilomeetrist 4-realisest maanteejupist, kui enne seda saadi kilplase kombel hakkama 3-realise pudelikaelaga Nurme silla ehitusel?
Ja nüüd ma küsin: miks ei või Pärnu ümbersõidutee kulgeda siiski linnast mööda, näiteks Rääma raba servast? See variant olevat olnud kunagi arutlusel, kuid ilmselt suurema maksumuse tõttu kalevi alla pandud. Nii et sõidame siis aga uhkelt oma "ümbersõitu" läbi linna, inimeste tervis ei oma Eesti riigile mingit tähtsust!
Rõhutaksin siin siiski veel lõiku Eesti Vabariigi Planeerimisseadusest 
§ 8.  Elukeskkonna parendamise põhimõte
  Planeeringuga tuleb luua eeldused kasutajasõbraliku ning turvalise elukeskkonna ja kogukondlikke väärtusi kandva ruumilise struktuuri olemasoluks ja säilitamiseks ning esteetilise miljöö arenguks, säilitades olemasolevaid väärtusi.
Kõige eelpoolöelduga seoses palun teemaplaneeringule arvamuste esitamise tähtaega edasi lükata kuni kekkonnamõjude lõplike ning konkreetsete tulemuste selgumiseni ja nende teatavakstegemiseni sellega seotud ning seda hõlmava piirkonna elanikele, sh ka Ehitajate tee äärsetele elanikele/asutustele.

neljapäev, 16. august 2018

MEIE - MÜRAVASTUVÕTJAD

Lugesin 10. augusti Pärnu Postimehest (PP), et teisipäeva (ilmselt siis 7. augusti) õhtul tutvustasid maanteeameti esindajad Saugas Pärnu-Sauga teelõigu eelprojekti ja selle ehitusplaane. Ma ei tea, millise info alusel ja kui palju kohalikke asjasthuvitatuid sellel kohtumisel viibis, kuid mina näiteks (vägagi puudutatud isikuna) sain sellest kohtumisest tagantjärele teada alles PP-st. Aga püüan siiski kasutada artiklis kohalikele lubatud õigust teha projektlahenduse suhtes ettepanekuid 21. augustini. Niisiis...
See on muidugi kena, et Tori abivallavanema sõnul jõuti poolte vahel kompromissini maantee laiendamiseks raba suunas. Loodan, et siin ei tule looduskaitsjad kallistama neid vanu teeäärseid puid, nagu see juhtus Tallinnas Haabersti ristmikul. Iseenesest ongi need puud oma laiade võrade ja suurte tee kohale ulatuvate okstega muutunud liiklusele ohtlikuks. Ja ka see on tore, et oodatava tohutu rahvastiku juurdekasvu tingimustes rajatakse täiendavalt teine kergliiklustee (muide, selline mõiste on juba meie seadusandlusest kaotatud) raba poole. Iseasi muidugi, kas Tori vald seda kergliiklusteed ka hooldada jõuab - oma praeguste kogemuste põhjal võin väita, et tee vastaspoolel oleva (praeguse) kergliiklustee ja vallale kuuluva teemaa hooldamine neil vägagi üle jõu käib. Aga see on iseküsimus...
Kogu PP-s ilmunud artiklist jäi mulje, et planeeritud tee ehitusliku osa põhiküsimus on selles, et üks tee äärde jääva kinnistu omanik (maanteeameti mõistes siis "müravastuvõtja", kuna maanteeamet jagab müraga seotud pooled müraallikateks ja müravastuvõtjateks) tahab oma maja ja maantee vahele müratõkkeid, aga teine ei taha. Ja mis me nüüd siis teemegi, probleem kohe missugune! Jah - müra, müra, müra, müra... Tõesti, kuulen seda aias olles iga päev. Ja rohkemgi veel - liiklushuligaanide mootorrataste möirgeid, kes autodest möödasõidu kiirenduseks löövad esimesel-teisel käigul gaasi põhja või joristavad tühjaks uuristatud sumbutitega nii et maa müdiseb. Kuulen rekkade kiirendavat mootorimürinat ja protekteeritud rehvide küljest lahti kooruvate kummitükkide laperdamist vastu auto keret. Vahelduseks käib mõnikord ka vägev haisupilv nina alt läbi. Sest kõigil on kuhugi kiire... Aga kõik see viitab vaid liiklusjärelevalve puudumisele. Loomulikult ei puuduta see maanteeametit, neid näib häirivat vaid tavaline (keskmine) müra. Õnneks asub maja, kus ma elan, teest veidi kaugemal, ja vahele jääb ka kuusehekk. Aga ma ei kujuta ette, mida tunnevad Pärnu linnas kahele poole Tallinna maantee lõiku kuni Ehitajate tee ristmikuni ja linna piirist Tallinna poole sõites vasakule jäävate majade elanikud, kelle elamised on ju praktiliselt sõidutee kõrval. Kogu see piirkond kokku on ajalooline Vingiküla, mis eelmise sajandi alguses kandis nime Sibiküla. Kas maanteeamet tahab selle piirkonna elanike diskrimineerimisega ellu äratada selle endist nimetust?
Või mida tunnevad Ehitajate tee äärde jäävate Kuldse Kodu majade kõrgemate korruste elanikud, kelle jaoks on tee äärde jäävatel müratõketel vaid kunstiline väärtus, sest alumise korruse loomulikuks müratõkkeks on niikuinii autogaraažide riba.
Härrased maanteeametist! Teie põhiprobleemiks on millegipärast müra. Olete seda kunagi millegagi mõõtnud ja isegi kaardistanud.
Aga tegelik elu on palju varjundirikkam. Peale müra ja autode voorimise on olemas ka tihedast liiklusest tulenevaid kõrvale kuulmatuid ja silmale nähtamatuid ohte inimese heaolule ja tervisele. Näiteks uurisid Kanada teadlased ligemale 6,6 miljoni Ontario elaniku terviseandmeid ja ... selgus, et kui elada tiheda liiklusega teest või tänavast 50 m raadiuses, suurendab see dementsuse tekkeriski keskmiselt 10% võrra. See tähendab eesti keelde tõlgituna, et iga üheteistkümnes selle Pärnu "ümbersõidutee" lähedal elav dementne võlgneb oma terviserikke Eesti riigi hoolimatusele. Kusjuures 50 meetrist kaugemal ei kuku see riskifaktor sugugi kohe nulli, vaid lihtsalt langeb, andes endast tunda veel ka 300 meetri kaugusel (siit küsimus - kui kaugele jääb Pärnu Haigla sellest ümbersõiduteest?), kuid Ehitajate tee läheduses on veel teisigi elu- ja ärihooneid. Aga kes meil neid dementseid siin ikka kokku loeb või nende haiguse põhjusi uurib...
Tänavu on mu aias õuna- ja ploomipuudel erakordselt rikkalik saak. Aga see puuderida on eelmise omaniku poolt istutatud kohe teeäärse kuuseheki kõrvale. Ja tahtmine nende puude viljadest endale midagi suhu toppida on ikka väga ülivõimas, kuigi ma tean... Jah, mina tean, aga selle niinimetatud "ümbersõidutee" planeerijad ilmselt seda ei tea, või siis teevad näo, et sellist probleemi polegi olemas. Aga on. See on nimelt õhusaaste, millega kaasneb õhu ja pinnase mürgitamine tervisele kahjulike raskmetallidega, mida me ei näe ega kuule, küll tunneme mõnikord ninaga, kui mõni väga vängelt lehkav liiklusvahend mööda vuhiseb. Loomulikult on selle õhusaaste mõju kõige kahjulikum teeäärsetele elanikele (neilesamadele "müravastuvõtjatele", kes samaaegselt on ka maanteeameti formuleeringut jäljendades "saastevastuvõtjad"), aga see pole olematu ka neile, kes sealt lihtsalt läbi käivad. Palju sõltub samuti sellest, kummal pool teed asetseda (valitsevate tuulte suund), aga ka inimese pikkusest. Näiteks maapinnale lähemal on saaste kontsentratsioon suurem, mistõttu on lapsed (ja koduloomad) tiheda liiklusega tänava ääres tunduvalt rohkem ohustatud.
Tsiteerin ajakirjas Eesti Loodus ilmunud sellekohast kirjutist:
"Liiklus annab kindlasti üle poole kogu õhusaastest. Kütuse põlemisel paiskub õhku üle saja rohkem või vähem kahjuliku ühendi. Sisse hingatud saast ladestub kopsudes ja ka mujal organismis ning võib põhjustada vähki, bronhiiti, astmat, allergiat. Eriti palju kõike elusat kahjustavaid ühendeid paiskavad õhku sõidukid, mis pole tehniliselt korras (kütus ei põle täielikult). - - -
Kõigepealt vähendaks saasta parem liikluskorraldus. See tähendab, et suurem osa liiklusest ... suunatakse linna ümbritsevale ringmagistraalile, kus on ka ohutum liigelda."
Ümbersõidutee tähendab ju asulast (või ka mõnest takistusest) möödasõiduks ehitatud teed.
Lisaks mürale ja teeäärsete elanike mürgitamisele raskmetallidega ei lahenda kõnealune 4-realine teeosa ka Tallinna mnt - Ehitajate tee ristmikul tekkivaid ummikuid. Seal on juba sama 4-realine monstrum olemas ja seal on näha, kuidas rekkad pööravad veel punase tule ajalgi Ehitajate teele. Ja nende paigaltsööstmise gaasihoovavajutused purevad asfaldisse üha sügavamaid jälle peatselt parandamist vajavaid teekonarusi. Ja seda vasakpööret võetakse teinekord sellise kiiruse pealt, et ma ei imesta, kui seal mõni rekka kunagi oma aardehoidlad kummuli keerab, ja seda veel kõrvalrajalt startivate väikevendade peale. Ja mis ümbersõidutee see üldse selline on, kus kiirus on piiratud 70 ja isegi 50 km/h peale ning alatasa põlevad ees punased foorituled? Ümbersõit peab olema kui just mitte päris kiirtee, siis vähemalt 90-ga ja pidevalt roheliste foorituledega. Kõigil on ju kuhugi kiire, ja seda enam pikamaasõitjatel...
Kui ma 12 aastat tagasi valisin Pärnu küljealuse oma elukohaks, siis teadsin ma, et Pärnu ümbersõit hakkab toimuma endise piimakombinaadi tagant linna läbimata, mis vastab tõesti mõistele "ümbersõit", ning sellest edasi Pärnuni kulgev maantee osa muutub asulasiseseks teeks. Ma ei tea, kas mulle lihtsalt puhuti hambasse kinnisvara hinna tõstmise nimel või oli see jutt tõene. Seda oli tõesti võimatu uskuda, et linnasisest liiklust peab keegi ümbersõiduks. Aga näe - leidusid sellised ametnikud ja ametkonnad, kes leidsid sellisest "ümbersõidust" näilise võimaluse raha kokkuhoiuks. Sülitades loomulikult maantee ääres elavate inimeste, aga ka nende lemmikloomade tervisele. Kes nimetab veel mõne Eesti linna, kus ümbersõit oleks Pärnu-taoliselt läbi linna korraldatud? Ja mis kasu on paarist kilomeetrist 4-realisest maanteejupist, kui enne seda saadi kilplase kombel hakkama 3-realise pudelikaelaga Nurme silla ehitusel? See on ju sulaselge raha tuuldeloopimine, aga seda uhke sildi all "näete, mis me kõik teie heaks teeme!"
Ja nüüd ma küsingi seda, mida mulle kunagi puhuti (või oli see tõesti üks kaalutud variantidest?) - miks ei või Pärnu ümbersõidutee kulgeda siiski linnast mööda, näiteks Rääma raba servast? Jätame kõrvale selle, et nüüd viitab keegi minu peale ja keerutab oimukohas sõrme. Ah, rabalaukad ju? Mäletate, vanaisad-vanaemad, nõuka-ajal nihutati isegi mägesid paigast, olgugi et loosungites? Ja nüüd ei saada siis paarist rabalaukast jagu? Ometi plaanib Rail Baltic raudtee-ehitust lausa mitu kilomeetrit läbi sügava raba. See Rail Baltic, mida meil tegelikult kõige vähem vaja on... Aga Via Baltica on hädavajalik, sest autode arv tõepoolest aina kasvab iga aastaga. Ja liiklustihedus sellel trassil samuti. Ja selline trassivalik oleks ehk praeguses olukorras kõige kiirem ja säästvam lahendus.
Ja meeldetuletuseks või teadmiseks asjasthuvitatutele: on olemas selline dokument aastast 2012, nagu Pärnu maakonna teemaplaneering. Selle järgi on planeeritud I klassi maanteena (kiirused kuni 120 kmh) ca 23 km pikkune Pärnu suur ümbersõit, mis algaks Arest, kulgeks läbi Sauga valla, ületaks Pärnu jõe Sindi linnas, läbiks Paikuse valla ja ühineks praeguse maanteega vahetult enne Uulu-Valga ristmikku. Selle ümbersõiduga väheneks ka Via Baltica pikkus 1200 m võrra. Aga kõik see on tulevikumuusika ja jätab arusaamatuks praeguse hoolimatu suhtumise oma riigi kodanike tervisesse. Ma ei ole Pärnu ümbersõidu vastu, see on just nimelt väga vajalik, aga see ei tohi toimuda oma kodanike tervise arvelt.
Väike kõrvalepõige veel kord Rail Balticu teemale, kui juba jutuks läks. Mind üllatas hiljuti Rail Balticuga seoses "asjatundjate" väide, et kui ehitadagi raudtee postidele, siis tuleb betooni valmistamiseks ikkagi ehitada juurdepääsuteed, vedada vajalik materjal rajatava raudtee äärde ja kõik kohapeal kokku segada ning raketisse valada. Härrased polnud vist eluski midagi kuulnud monteeritavast raudbetoonist, mille detailid valmistatakse tehases ja tuuakse mööda juba valminud trassi kohale ning paigaldatakse sillarongi kraanaga. Aga see selleks.
Jah, maanteeameti ülesanne ei ole rahva tervise eest hoolitsemine, selleks on teised ametkonnad. Maanteeameti asi on talle riigieelarvest eraldatud rahade laialijagamine sinna ja tänna ning sellele, kellele vaja. Saugakatele, kellele seda 4-realise maantee planeeringut tutvustati, on jumala ükspuha, mis siin Vingikülas toimub.
Ma ei hakka siin pikemalt kirjutama elukeskkonna halvenemisest tingitud kinnisvarahindade langusest, liiklusega seotud maapinna vibratsioonist, mis märkamatult ajapikku ehitisi lagundab, ega ka maanteeameti õigusest kehtestada eravaldustel tee kaitsevöönd 50 m tee servast. Need on pisiasjad võrreldes sellega, mida tiheda liiklusega tee inimeste tervisele tekitab.
Pisut üle kolme aasta tagasi asutati MTÜ Vingiküla Selts, mille põhikirjalisteks eesmärkideks on palju muu kõrval ka Vingikülas elava ning toimetava kogukonna koondamine ühiseks tegevuseks ja hoolitsemine loodushoiu eest Vingiküla territooriumil. Ja veel - põhikrja järgi kutsub juhatus kokku üldkogu vähemalt üks kord kalendriaasta jooksul, aga ka siis, kui seda nõuavad erakorralised seltsi huvid. No ärka siis, Vingiküla Selts, ja püüa aru saada, mis su ümber toimub. Minu, üksiku hundi, ulg jääb praegusel juhul vaid hüüdjaks hääleks kõrbes. See tee-ehituse plaan puudutab ju täiel määral kogu Vingiküla. Kes kaitseb meid, kui me seda ise ei tee!? Et Eesti riigis inimesest ei hoolita, et inimese elu ja tervis ei maksa siin midagi, seda näeme ja kuuleme ning tunnetame oma nahal iga päev ja igal sammul. Olukord, kus ametnikud tavainimestest lihtsalt üle sõidavad, on meile paljudele tuttav. Kui me ise ei seisa oma õiguste eest, siis ei ole meil mõtet loota ka, et keegi teine seda meie eest teeks.
NB! Täiendan 18.08.2018. Kui PP mu kaastööd avaldamiseks vastu ei võtnud ja isegi ei vastanud mu järelepärimisele, lisasin sellele 10. augusti artiklile kommentaari viitega sellele blogile. Täna leidsin, et ka see kommentaar oli kustutatud. Niipalju siis õigusest midagi üldse arvata ja sõnavabadusest Eestis.

neljapäev, 26. jaanuar 2017

RAIL BALTICUST ALTKULMU

Tõsi on see, et ei ole eriti tervislik Rail Balticu (edaspidi RB) teemal sõna võtta, aga ma siiski teen seda eestlaste praeguste ja tulevaste põlvede nimel. Ja ütlen kohe ära, et ma käsitlen oma kirjutises just nimelt kavandatavat Tallinn - Pärnu - Riia trassi. Hea lugeja andestab, kui ma vahepealsete kõrvalepõigete juurest pöördun ikka jälle tagasi RB juurde. Noh, teate küll - käin nagu kass ümber palava pudru.

Iga sellise hulgaliselt küsimusi ja vaidlusi ning piikide murdmisi tekitava olukorra puhul on mõttekas küsida -
kellele see kasulik on?
Ametnikele ja firmadele, kes kogu seda suurt kampaaniat (rahva ajude tahmamist) ja eurorahade jagamist juhivad. Väidetavalt on kõige selle taga Deutsche Bahni tütarfirma Arriva, aga see on rohkem Andres Raidi uurimisteema. Indrek Tarandi väitel (28.11.2016 uudistes) on see ärisaladus!
Ehitajatele (ja ka need pidavat väidetavalt enamuses sisse toodama), kes hakkavad läbi soode ja rabade rajama raudtee muldkeha. On öeldud, et selleks kulub praeguse tarbimisega võrreldes kahe aasta jagu täitepinnast, kusjuures selle vedu ei ole kaugemalt kui 15 km majanduslikult efektiivne.
Kaubavedajate rongikoosseisudele.
Tootjatele, kelle toodang hakkab neil rööbastel siia-sinna vurama. Põhiliselt ilmselt rohkem sinna.
Salaküttidele, kellel on siis väga mõnus passida via- ja ökoduktide ääres.
Aga eelkõige on see kasulik Eesti maavarade kaevandajatele. On öeldud, et kui kõik Eesti fosforiidist saadav kasum jaotada Eesti elanike vahel, võiks iga eestlane 100 aastat jala seinale visata. Ja meie Põhiseaduski ütleb, et maavarad kuuluvad rahvale. Põhiseadus põhiseaduseks, see on ilus dokument. Ent kui Edgar ütleb, et "Terve Riik on maha müüdud! Eestimaa inimesed on oma Riigist välja aetud!", ei ole selle mehe sõnad võetud tuulest. Kui tuletada meelde, kui palju asju (sealhulgas ka RB tasuvusuuringud) on meie valitsused salastanud 75 aastaks, siis ei ole meil, eestimaalastel kui oma riigi "tegelikel peremeestel", üldse mingit kontrolli selle üle, millised lepingud võivad olla meie selja taga tehtud ja kellele võivad meie maad ja maa all olevad aarded tegelikult kuuluda. Keskerakondlik valitsus peaks kõik need salastatud lepingud välja nõutama ja põhjalikult üle kontrollima, ning vajadusel toimima nii, et neist ka riigile ja rahvale kasu tõuseks.
Meie hinnalised maavarad pole üksnes põlevkivi ja fosforiit. Ca 4 kilomeetri sügavusel on kogu Eesti pinna all kildagaasi lademed, lisaks veel argilliit, dolomiit, graniit, lubjakivi jne jne, kuni metsani, millest jäävad maha äralagastatud kännuväljad. Keegi "teadlane" ütles nende kohta, et oi kui tore, nüüd saab siin igasugustel putukatel mõnus elu olema. Oleneb, kummalt poolt rahakotti vaadata. Vanasti nimetati neid (putukaid) metsakahjuriteks.
Nii et on, mida vedada. Ja kui rääkida maavarade (sinna)vedamisest, siis on ammu teada, et odavaim transpordiliik on meritsi. Veidi imelik kokkusattumus, aga pärast selle äraotsustamist , et RB läbi Tartu ei hakka käima (lätlaste süül), kerkis äkki üle aastakümnete taas üles küsimus sellest, et muuta seadusi nii, et meie kaubaalustel tasuks jälle tulla Eesti lipu alla. Ja Tallinna ning Muuga sadamad ootavad neid juba ammuilma. Kisub kuidagi sinnakanti, et RB Rakvere – Tartu jne trass oli siiski vajalik sealt ligidalt maavarade pealekühveldamiseks kaubarongidele. Ja jällegi küsimus - milleks on siis tarvis seda RB-d mõne nõndanimetatud "kiirrongi" läbilaskmiseks ööpäevas? Kaubarongidel on ju aega küll venida mööda vanu raudteerööpaid. Isegi siis, kui kaubarong vudiks kiirusega 60 km/h, läbiks ta ööpäevaga lausa poolteist tuhat kilomeetrit. Kas pole imposantne näitaja ju?

Kellele RB kahjulik on?
Eelkõige kogu Eesti rahvale, sest:
Sellega jagatakse Eestimaa kaheks eraldi tsooniks.
Kogu selle rajatise hooldamis- ja haldamiskulud tuleb (igavesti) kanda meie maksumaksjal.
Lõhutakse ära väljakujunenud kogukondlikud piirkonnad.
Lõhutakse paljudel juhtudel ära maavalduste piirid.
Lõhutakse ära looduslikud kooslused.
Lõhutakse ära väljakujunenud liikumisteed loomariigis.
Ilmselt jäävad lagastatud karjäärid ja juurdeveoteed põlismaalaste korrastada.
Kahjulik on see ka maaomanikele, kelle valdusi lõhutakse, tõstetakse ümber, topitakse taskusse, jagatakse sinna-tänna.

Kas keegi on ka välja arvestanud, kui mitme meetri võrra langeb Eesti maapind, kui see alt tühjaks õngitsetakse ja pealt madalamaks kooritakse? Kogu see olukord tuletab meelde kunagisi kolonaalvaldusi, mis emamaade poolt kõigest väärtuslikust halastamatult tühjaks pumbati. Ja mis saab veel siis, kui maailmamere veetase tõuseb? Kas lugeja mäletab, mis juhtus Nauru saar-kuningriigiga, mis veeti ookeaniaurikutega tühjaks sinna tuhandete aastate jooksul ladestunud lindude väljaheidetest tekkinud fosforiidist? Värskendagem siis mälu:

Mida selle (RB) asemel võiks/oleks vaja teha?
24.01.2017 Ärilehes selgitas olukorda majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi RB koordinaator Kristjan Kaunissaare, kelle sõnade kohaselt RB asi on juba ammu ära otsustatud ja küsimus sellest, kas ehitada või mitte, langeb ära. Kaunissaare sõnade järgi on juba ammuilma paika pandud üle-Euroopaline transpordivõrgustik, mis jaguneb üld- ja põhivõrguks. Eesti osaks põhivõrgu transpordikoridoris on Via Baltica, lennujaam, Tallinna Sadam, Muuga Sadam ja tulevane RB. Selle järgi on RB rahastamise peamine mõte transpordikoridori lõplik väljaehitamine.
Siit küsimus: miks meie valitsused kõike seda teades on Via Baltica asemel igati poputanud Tallinn-Tartu kordi-kordi väiksema liikluskoormusega maanteed 4-realiseks? Poputamisest populismini polegi vist eriti pikk samm? Aga Via Baltica on praegu ja veel pikaks ajaks Eesti-Vene-Soome ja tont teab kelle veel autotranspordile ainuke tõsiselt võetav kaubatee Euroopasse.
25. jaanuari 2017 PP-s vastas uus majandusminister Kadri Simson Teet Roosaare küsimustele Pärnu ümbruse maanteeliikluse tulevikust ja plaanib seal Sauga ringteest Pärnu Ehitajate teeni ja Pärnust Valga-Uulu ristmikuni viivate teelõikude ehitamist 4-realiseks. See on hea ja õige, kuid tegelikult tuleks kiiremas korras ehitada kogu Tallinn-Pärnu-Ikla maantee 2 + 2 sõidureaga 4-realiseks. Kui inimelu on hindamatu, kas siis tõesti on vaja nii palju surmaga lõppevaid või sandistavaid liiklusõnnetusi, kuna kitsa tee ja möödasõiduvõimaluste puudumise tõttu on liiklus sellel Via Baltica lõigul väga närviline ja ohtlik. Ning Euroopa vahet voorivate kaubarekade vool ei suundu ei Vigalasse ega Tihemetsa, vaid ikka ainult Tallinna, kus see lahkneb siis Soome või Narva suunal. Ja siis pööratakse rekade ninad ümber ja kõik käib jällegi vastupidi.
Sauga ringi - Ehitajate tee ristmiku vahelise ala (üks teeäär on siin tihedalt eramuid täis pikitud), elanikel tekib paratamatult küsimus, et kas siis Euroopa Liidu suures dokumendihunnikus pole ühtegi direktiivi või määrust, mis paneb paika lubatud müranormid tiheda liiklusega maanteede ääres. Kuidas saab Pärnu ümbersõiduks nimetada teed, mis läheb läbi Pärnu linna? Tallinna maantee - Ehitajate tee fooride ees näritud asfalt on sinna piltlikult tekkinud foori taga kärsitult rohelist ootavate rekajuhtide hammaste krigistamisest, kusjuures tihti sõidetakse sealt ristmikule veel punase tulegagi. Aga see on alles esimene foor pikal "ümbersõidul" läbi Pärnu linna siin- ja sealpool Papiniidu silda. Sellise "ümbersõidu" asemel tuleks ehitada korralik päris ringtee ümber Pärnu. Muide, algselt olevatki see ümbersõit kavandatud endise piimakombinaadi tagant läbi, aga küllap see ei sobinud mõne tähtsa ja otsustava sõnaõigusega ametniku plaanidega. Ehk Simson parandaks seekord selle vea? Ja ringteel/ümbersõidul liikuval autol peab alati olema ees roheline tuli.
Mis on meie, pärismaalaste, seisukohast tähtsam, kui RB?
Eelkõige kohalik rongiliiklus tuleb teha tänapäeva nõuetele vastavaks. Palju kära on tehtud ja valimislubadusi antud Haapsalu-Riisipere raudteeühenduse taastamise nimel, kuid lihtsad arvutused näitavad, et Virtsu-Rapla raudtee taastamine on mitu korda suurema sõitjate arvu juures tunduvalt mõttekam (selle taga on ka Saaremaa). Rääkimata ikka veel tegutsevate rongiliinide kaasajastamisest.
Saaremaa silla ja ka unelmate ringi Virtsu-Muhumaa-Saaremaa-Hiiumaa-Vormsi-Noarootsi rajamine pluss Noarootsi-Uuemõisa otseühenduse väljaehitamine. Selline ring oleks kindlasti ka väga suur turistide tõmbenumber.
Pärnule eluliselt tähtsa lennuvälja kordategemine. Ja seda riikliku üritusena, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi juhtimisel, mitte Tallinna Lennujaama keelava/lubava pilgu all. Kes on vaadanud Pärnu suvetaevasse, teab, kui sadu lennuliine Pärnu kohalt üle käib. Ükski õnnetus ei hüüa tulles, kui aga reisilennukil Läänemere kohal mingi apsakas juhtub, on lähim mandril asuv lennuväli ainuke võimalus hädamaandumiseks. See tähendab, et Pärnu lennuväljast tuleb kujundada varulennuväli, kaasates selleks EL-i ja teiste Eesti õhuruumi kasutavate riikide raha. Samal ajal annaks Pärnu lennuväli oma tšarter- ja miks ka mitte regulaarlendudega palju plusspunkte suvitus- ja tervisespaade linna rahakotile, aga sealtkaudu edasi ka kogu riigile. Kuid kogu seda kompleksi saab lahendada ainult riiklikul tasemel. Hei, Pärnu ja Pärnumaa saadikud Riigikogus, kus te olete? Miks te vaikite? Nojah, meie oma elamise kordategemiseks EL ju raha ei anna, seepärast tuleb sealt peoga puistatavat hakkama panna millegi meile mittevajaliku, ja võiks öelda isegi - kahjuliku ehitamiseks.

Mis oleks lahendus?
Kui ikka RB ehitamisest pole kohe kuidagi võimalik loobuda, siis tuleb seda teha kaine mõistusega ja olemasolevat taristut võimalikult vähe lõhkudes. Ja see oleks raudtee, mis kulgeks ... õhus. Terasfermidega raudbetoonvundamentide ja -postide-mastide peal. Jah, see läheb kallimaks. Võibolla kohe kõvasti kallimaks. Aga kohe kindlasti kallimaks, kui õhulossid, mida meie valitsused on senini ehitanud rahvale helgeid päevi lubades. Ulme? Kuid mis on selle eelised?
Eelkõige säilivad kõik olemasolevad maavaldused, ühendusteed ja ajalooliselt välja kujunenud looduslikud kooslused (siinkohal on paslik meelde tuletada, kui palju lokku on löödud mõne lendorava või mõne muu karvase-sulelise eluruumi säilitamise ümber, mida kohalike arvates keegi pole seal iial näinudki). Trassi hooldamine ja valvamine (aga valvata tuleb!) odavneb tunduvalt, mis on eriti oluline meie üha terroriseeruvas maailmas. Lapski saab aru, et need raudteed piiravad tõkked tehakse auklikuks niikuinii, olgu siis seeneliste, metsloomade või ka pahatahtlike poolt. Kõrgemal asuvat rajatist on aga palju turvalisem valvata/jälgida liikumisanduritega kaameratega, mille näidud koonduvad valvepulti. Maaomanikele, kelle maavalduste kohalt hakkab RB läbi käima, maksab raudtee omanik ju taluvustasu, ja on täiesti loomulik, et maaomanik hoiab selle trassialuse korras, mingu see siis läbi (või üle) metsa, põllu- või karjamaa. Ning mõne üksiku päris RB alla jääva hoone ümbervedamine või asendamine veidi kaugemal pole ka midagi üle mõistuse käivat.
Mis on sellise maapinnast vähemalt 3 ... 6 meetri kõrgusele tõstetud RB eelised? Ma mõtlen, et sellest peaksid isemõtlejad päris hästi aru saama. Esiteks mahuvad kõik põdrad jmt selle alt läbi vabalt liikuma – säilib looduslik kooslus ja tasakaal. Teiseks mahuvad selle alt läbi sõitma ka kõik põllutöömasinad – jäävad tükeldamata ja ümber kruntimata talukohad ja muud kinnistud jmt. Kolmandaks jäävad alles kogukondlikud ühendusteed, mis tähendab, et ühest küla otsast teise, või külapoodi, või küla seltsimajja, või naabrile külla ei pea sõitma paarikümne kilomeetrise ringiga. Neljandaks on kõik inimasulad alati rajatud niikuinii kõrgematele aladele, nii et isegi erilist trassi kõrguste vahet raudteepeatustes ei saa olema.

Ega pole ju raske tellida sellist tasuvusuuringut, nagu just kellelegi vaja on. Ei ole raske leida kedagi, kes arvab, et tema isik on küllalt autoriteetne, et kõik usuksid tema ülistuslaulu. Kui Tunne Kelam kiidab RB-d taevani ja vastuseisu RB-le nimetab lausa veeks Kremli veskile, siis kas keegi usub seda, et Tunne Kelam hakkaks Brüsseli vahet loksuma terve ööpäeva rongis (kusjuures veel ümberistumistega!), kui ta saab lennukiga kohale paari tunniga. Kusjuures lennusõit on ka ohutum. Kusjuures – kui me loksume (vabandust väljenduse eest, aga see seondub kuidagi noorusmälestustega rongisõidust kunagisel "suurel kodumaal") terve ööpäeva nn. kiirrongis, siis kas seal on ka kupeevagunid magamiskohtadega? Sellel teemal polegi veel ühtegi kiitvat artiklit ilmunud, nii et, jutuvestjad, kiirustage ka kupeevagunite kiitmisega, või proovige ise, kuidas on 12 - 24 tundi tooli külge aheldatuna (ohutusvööga!) istuda.

Ja tegelikult pole see 240 km/h tänapäeva mõistes (veel vähem tulevikus RB arvatava valmimise ajal) mingi kiirrong. Jaapan (üle 2400 km kiirraudteid) ja Hiina (üle 20000 km) ehitavad juba ligi 600 km tunnis kihutavatele kiirrongidele magnetlevitatsiooniga (maglev) raudteid. Peab ütlema, et Ameerika on neist kaugele maha jäänud oma 200 km/h kiirraudteedega, aga seal reisivad peaaegu kõik lennukitega. Kuid Tallinn rühib juba Jaapanile-Hiinale järele oma magnetpadjal trammidega. Ja meie peaaegu et laudtasased maastikud ei ole üldse võrreldavad hiinlaste läbi mägede - üle orgude kulgevate kiirraudteedega. Väike viide siinkohal Hiina sillarongile:
Unistused Talsingist jäävad kahte meretagust linna ühendava tunneli ehitamisega aga veelgi udusemasse tulevikku. Tegelik elu jookseb neil unistustel lihtsalt eest ära. On kuulda olnud, et RB kaudu loodetakse ka Venemaa ja isegi Põhja-Jäämere ühendamisele EL-iga. Aga miks peaks Venemaa tegema diili nendega, kes tema poole kogu aeg rusikatega vehivad. Lätlased on siin jällegi meist ette jõudnud, igal juhul oskavad nad tunduvalt avatuma pilguga ida poole vaadata. Ja miks peaks Peterburg ja Moskva ennast Lääne-Euroopaga siduma üle Tallinna, kui seda võib vabalt teha ka suunal Pihkva – Riia... Eestlaste jäärapäisus maksab siin jällegi kätte. Tuletagem siinkohal meelde kasvõi Nord Streami, mis ehitati ikkagi valmis meie võimumeeste suurest kisast hoolimata, ja eestlased jäid saadava kasu asemel näppu imema. Aga äkki see polegi jäärapäisus, võibolla on see hoopis pugejalikkus ja lömitamine ning tahtmine kellelegi meeldida? Või sellest kõigest lõigatav isiklik kasu? Igal juhul nalja saab (või hoopis nutta?), kui kõik teised on Trumpi eestvedamisel Venemaa sanktsioonide lõpetamise poolt, meie pugejad aga vehivad ikka veel rusikatega. Pärast kaklustki ...

Tehnika areneb nii kiiresti edasi, et me ei oska ette kujutellagi, millised tehnoloogiad on kasutusel 15 – 20 aasta pärast. Kui juba praegu planeeritakse Soome-Rootsi vahele hüperloopi, siis miks ei võiks ka kaubad liikuda sellises torus helikiirusel? Kui Tallinna linngi juba plaanib ehitada maglev-trammiteed, on meie riik endiselt kinni üle-eelmise sajandi vanuses tehnoloogias.
Kuid nagu elu on näidanud, siis on üle saja aasta tagasi rajatud raudteede muldkehad alles tänaseni, ja nii ei hakkaks mitte kunagi mitte keegi ka mahajäetud RB trassi tagasi karjääridesse vedama. Aga teedeehitusekski pole seda pinnasemassi siis enam tarvis, sest kogu liikumine toimub õhus, olgu siis lendavate autode ehk kas või lendavate minitaldrikutega. Nii et uued „looduslikud“ tõkked jäävad igavesti alles. Ning meie põlvkonna poolt rikutud looduse taastamine läheks veelgi kulukamaks, kui see praegune sihilik loodusele ja pärismaalastele Eesti poolitamisega käkki keeramine.
Raudbetoonist ja teraselementidest ehitatud raudtee võib aga iga kell lahti monteerida ja mõnele mahajäänud maale (kui siis meist mahajäänumaid ikka veel leidub!) maha parseldada või saata teras ümbersulatamisele ja betoon purustada killustikuks. Ja kõik on justkui enne... Ja siis ei juhtu ka see, mis juhtus Riisipere-Haapsalu raudteega - et kõigepealt lõhume ära ja siis hakkame jälle soiguma – me vajame raudteed!

Kõigest sellest aru saamiseks ei pea olema ehitusinsener või teaduste doktor. Jumal olevat Maa koos kõige sellel elavaga (pluss veel Päike, Kuu ja tähed) loonud 6 päevaga, kusjuures tal polnud selle juures abiks ühtegi nõunikku, nagu on neid näiteks jalaga segada meie ministritel või eurosaadikutel või riigikogujatel. Aga Jumal sai üksi hakkama. Kas siis meie helgemad projekteerijad ja geodeedid ei saa selle väikse asjaga hakkama? Ajage see asi korda ja puhake siis seitsmendal päeval, ja kaheksandal, ja kas või terve aasta takkaotsa! Aga enne tehke töö ära!
Küsimus on hinnas, õigemini rahas. RB maksumus on algselt välja pakutust juba niigi kordades kallimaks läinud. Ja see hind tõuseb veelgi, sest neid, kes sellest rahahunnikust oma osa tahavad krabada ja sel teel haljale oksale jõuda, tuleb aina juurde. Küll ametnikke (kes oskavad suurepäraselt liita, lahutada ja korrutada, aga paraku on asju, mida nad ei jaga), küll ärimehi, küll MTÜ-sid ja mida kõike veel. ELi rahad paistavad, ja pärast meid tulgu või ... Põhiküsimus on kümne küünega võimust ja oma privileegidest ning kaukast kinni hoidmine, mitte Eesti maa ja rahva saatuse, tuleviku ja heaolu peale mõtlemine.

Ja nüüd, kommenteerijad, kivid kätte! Kes viskab esimesena?

laupäev, 6. juuni 2015

Eestlased saavad peagi maailmakodanikeks


Veidi vanemale põlvkonnale on need laulusõnad kohe kindlasti tuttavad:
"Suur ja lai on maa, mis on mu kodu..."
Ja veel samast: "Kodu kõikjal, kus see sõna kaigub,
ei me põlga neegreid, kollaseid."
Kas laulame neid laule jälle? Sest midagi ei ole ju muutunud - uues liidus küll, aga kõik käib ikka vana viisi peal, ehk teisiti öeldes - vanaviisi.
Vana on ka see piibli ennustus, et kollane rass vallutab maailma. Sõjata. Meie piiblilugejate jaoks sõjata. Teine lugu on nendega, kes oma usu ja veendumused ammutavad koraanist, sest sõdu peetakse hoopis nende kodumaal selleks, et sundida neid mööda Euroopat laiali valguma. Kes selle kõige taga on, taipab arukas isegi. Meiegi viimased kaitseministrid käisid, üks oma ametiaja lõpus ja teine kohe alguses, lausa kohapeal juhtnööre saamas. Pärast neid külaskäike toodi kiirkorras võõrväed meile siia sisse tapale. Vabandust, tahtsin kirjutada - Tapale. Kas Eesti rahvas seda tahtis, ei küsinud keegi. Samuti kui ei küsita rahva arvamust meile pagulaskvootide pealesurumisel. Kahjuks unustavad need, kes püüavad Euroopat maailma konkurentsist välja lülitada, et piibli järgi vallutab kollane rass kogu, rõhutan - kogu maailma. Just nii, nagu on paljud teatud tagamõttega tehtud algatused libisenud nende väljamõtlejatel käest ja pöördunud lõpuks hoopis nende endi vastu, läheb paraku ka see kord. Kollane rass ei piirdu Euroopaga. Ja kusagil piiblis on ka öeldud, et meie esivanemate patud nuheldakse meile kätte kolmandas (või neljandas) põlvkonnas. Kes küll soovib oma lastelastele halba?
Kuni meil vähegi oidu on, meenutagem tänulikkusega seda, kuidas rootslased kunagi meie sõjapõgenikke vastu võtsid. Ja siit ka üks põhjus, miks Eesti ei tohi meile pealesurutavaid pagulasi praegu vastu võtta. Meil on rootslaste ees tänuvõlg. Ja tegelikult peame me valmistuma hoopis rootslastest pagulaste vastuvõtuks, kui nad juba päris varsti omal ajaloolisel kodumaal vähemusrahvuseks jäävad.
Ja kui me neid praegu pealesurutavaid pagulasi ikkagi peame vastu võtma, siis tundub Tiit Madel olevat õigus, kui ta soovitab nad Ida-Virumaale asustada. Ainult seda ta ei öelnud välja, et kui neid siis seal paras ports kokku saab, siis kingime selle maatüki koos endiste ja praeguste sisserändajatega Venemaale (oma maid loovutada oskab Eesti riik suurepäraselt), ja nii olemegi neist jälle vabad.
Aga nii, nagu meie oravavalitsus on oma rahvast pidevalt hirmutanud ohuga, et suur Venemaa tungib kohe-kohe Eestile kallale, peab see valitsus ka nn. sõjapõgenikele üles tunnistama, et neid ootab siin samasugune või veelgi hullem sõda. Ja meie valitsus peab neile tunnistama ka seda, et erinevalt teistest maadest pole meil tsiviilkaitsest, vähemalt tavakodaniku jaoks, haisugi. Nii et aatomipomm võib neile/meile pähe kukkuda, ja siis pole nad (ja ka meie) enam ei kollased, valged ega mustad, vaid üks ühine suur seenekujuline suitsupilv. Nii et - kas nad ikka tõesti tahavad sõja jalust põgeneda uude sõjakoldesse? Ehk - vihma käest räästa alla? Meie palavalt armastatud valitsus peaks avameelselt küsima seda nende käest.
Mõned päevad tagasi räägiti päevauudistes Eesti-Vene piiri puhtaksraiumisest. Ikka - kui raske see on ja osa töid venivad, sest neid saab teha alles sügisel, ja ... Selle peale tuli meelde nõuka-aegne ütlus, et kui midagi jälle ebaõnnestus, siis olid selles süüdi neli aastaaega ja rahvusvaheline imperialism. Mis siis Eestis muutunud on? Kui midagi aia taha läheb, kas või näiteks idapiiri korrashoidmine, siis on loomulikult süüdi ikka needsamad neli aastaaega, aga nüüd siis lisaks sõda ja verevalamist ihkav meie suur idanaaber.
Veel ühest kunagi populaarsest laulust. Kui näiteks "Eerikat" tuleks ühel hetkel laulda hoopis tagurpidi, s.t. mitte "lähme Venemaale kallale", vaid vastupidi ... siis oleks tegelikult madina puhkemisel tore vaadata, kes kuhu poole plagama pistab. Kes pageb läände (kusjuures mõni ei saa enne pidama, kui teisel pool lompi), või kes pageb (oh üllatust-üllatust!) hoopis ida poole. Ei maksa imestada, kui mõnest oravast saab ühe ropsuga hoopistükkis belka. Selliseid niikuinii ei ole, kes tunnistaksid oma süüd Eesti riigi ärastamises, laostamises ja mahamüümises, ning kes vabatahtlikult astuksid Toompea müüri äärde, näoga seina poole ja käed üles tõstetud.
Ja nii me siis saamegi iga päevaga üha rohkem Põhjamaaks, isegi lausa uueks. Kohe nii uueks, et nii sügaval põhjas pole ükski Põhjamaa veel kunagi käinud. Eesti on lausa põhja kinni jooksnud. Luuleliselt võib ju öelda, et karile, aga tegelikult on ta lihtsalt peadpidi mudasse kinni jooksnud. Ometi ei tohi sellist valitsust võimule lubada, kes Eesti sealt sügavast põhjast jälle inimväärikuse tasemele üles upitaks ja kes oskaks hästi läbi saada ka oma naabritega. Ei tohi, sest see ei vasta valitsusele juhtnööride jagajate ja/või ettekirjutuste tegijate ühis(loe: äri-)huvidele. Ja meie ise, päris tavalised kodukootud maavillased eestlased, kohe ei oskagi teisiti, kui pidevalt üksteisel hammastega kõris kinni olla, üksteisele rusikat viibutada ja üksteise peale näpuga näidata. Kusjuures oma riigi oma isikliku peaga valitsemine on eestlase ajudes ammugi keelumärgi alla pandud, kellegi poolt ära vetostatud. Ainuke asi, mida me hästi oskame, on suure ja vägeva idanaabri peale klähvida. Ehk keegi mäletab veel vene kirjandusest Krõlovi valmis öeldut: vaat kus meie mopsil jõud - või haugub elevanti. Ju siis Krõlov aimas, milliseks me, eestlased, muutume.
Et meie valitsus mõtleb üht, räägib teist ja teeb kolmandat, pole mingi uudis.
Brüssel Brüsseliks... Nende asi on kõik mured oma kaelast ära veeretada, ja mida kaugemale, seda parem. Ida-Euroopa on selleks piisavalt kaugel, et olla nii kilbiks Venemaa vastu kui igasuguse väheväärtusliku kraami mahaparseldamise kohaks või prügikastiks.
Aga jah - meie juhtoinad tahavad, et eestlastest saaksid maailmakodanikud. Küllap see saabki peagi niimoodi olema, kui meid omalt maalt lõplikult välja tõrjutakse. Siis on terve maailm lahti meie ees, ainult et kodumaal eestlasi enam ei ole. See tähendab, et kodumaad meil enam ei ole. Võibolla võtab siis Venemaa meid migrantidena vastu? Kes tunneb tegelikku ajalugu, teab ju, et eestlased on varemgi läinud Venemaale õnne otsima. Teab ka seda, et paljud kunagised Eesti heliloojad ja kunstnikud on oma hariduse saanud Peterburis. Või ehk hoopis Hiina? Teatavasti neisse maadesse meile peale surutavad pagulased ei kipu. Ja ega neid sinna vastu ei võetakski. Aga üks võimalus jääb meile veel - paneme kõik oma rahad kokku ja ostame endale kuhugi mujale (mitte Kuu peale) uue kodumaa. Ehk leidub veel maailmas vaikne, kena kohakene, kus me mõnele selle maailma vägevale jalgu ei jää. Ja ennast järjekordselt maha ei müü.

pühapäev, 22. veebruar 2015

Kas võimu võlu võidab vaimu valu?

Seda pole ilmselt tarvis kellelegi tõestada, et meil on ametnike riik. Ja kuna igal organisatsioonil on sisse programmeeritud omadus laieneda, siis pole midagi imestada, et kellel vähegi võimalik, püüab mõne oma sugulase või tuttava smugeldada riigitööle. Ja on ka täiesti loomulik, et kui küsimus on selles, millist valitsust keegi tahab, siis ametnikkond tõstab alati käe selle poolt, kes talle senini (tahaks öelda, et tööd on pakkunud, aga õigem oleks öelda) palka on maksnud. Tööpanusest hoolimata.
Riigi eksisteerimise põhitõdedest ettekujutust omamata on ametnikud enese olemasolu nii üle tähtsustanud, et nad unustavad ära, et juba homme võib nende jaoks situatsioon oluliselt muutuda ja pöörduda nende endi vastu - nn "riik" sellisel kujul lihtsalt ei suuda nii suurt ametnike armeed enam üleval pidada. Sellest ei räägita, eriti veel enne valimisi. Kuid niigi vaesema kodanikkonna kihi arvel tehtud käibemaksu(kiir)muudatused, aktsiisitõusud ja katkematu bukett kaudseid kulusid viivad lõpptulemusena selleni, et üha rohkem potentsiaalseid töötegijaid leiab omale inimlikumate töö- ja elamistingimustega elukoha teisel pool sümboolse Eesti riigi sümboolset piiri.
Et ametnike palkadeks vajalikku raha riigikassasse kokku saada, tuleb kas tõsta jällegi makse või aktsiise või mõlemaid, pigistada ettevõtjaid, kuni nende taskust veel midagi võimalik on välja raputada, võtta laenu järgnevate põlvede heaolu arvelt või... vähendada ametnike arvu, st koondada riigipalgal olijaid. Kahjuks ongi nii, et Eesti senine juhtimisstiil on viinud riigi tupikseisu, sest sellise majandamise juures ei ole enam võimalik nii suurele ametnike armeele palkasid maksta ja jääb vaid üle ametnike seas läbi viia suurem koondamine, sest muidu ei jätku enam raha isegi ülemuste endi palgatõusuks. Kuna aga enamus ametnikke seda ei mõista, siis saevad nad ... ei, mitte oksa, vaid hoopis toolijalgu oma istumise alt, kuni nad ongi käpuli maas. Ja kuna kõik ei mahu marjamaale, siis tuleb nüüd minna endale uut töökohta otsima, kes karjamaale, kes maksimarketisse, ja seda juba siis kahjuks miinimumpalgaga. Sest keegi peab nüüd kodumaa tolmu jalgelt pühkinute asemel päris oma tööga teenitu pealt maksudega ülal pidama oma endisi kolleege.
Seda probleemi lahendaks ainult astmeline tulumaks, mis vähendaks lõhet kõrge- ja madalapalgaliste vahel, kuid see on ammu teada, et oravate valitsus oma kätt rikkurite ja kõrgepalgaliste taskusse ei aja. "Aga mis sellest," mõtleb ametnik, "ega mind ei koondata", ja valib neid aga muudkui jälle edasi. Või tagasi. Vahet pole.
Kui keegi hüüatab, et "aga ametnikud maksavad ju ka makse", siis sellesama hüüataja kooliharidus ei luba ilmselt kokku arvestada, kui palju selle ühe ametniku poolt makstavatest maksudest jääks talle järgmise kuu palgaks, kui riik kellegi nõrgema pügamise arvelt tema palgafondi peoga juurde ei puistaks.

Pole erilist mõtet rääkida siin sotsidest, irlitšikutest ja oravatest, sest nende tegevu(setu)s riigi ohjade hoidmisel ja oma lubaduste täit(matajät)misel on kõigil väga värskelt näha silme ees ja tunda rahakoti põhjas. Mis läind, see läind, aga jõudu neile oma positsioonide kaitsmisel. Küll tahaks rääkida tulnukatest, kelle upitamisega püüab ametlik propaganda teha kõik, et nad keskerakonnalt võimalikult palju hääli ära võtaksid.
Kui Saulusest sai Paulus, kas siis ikka Herkelist saab Merkel? Vaevalt küll. Mängida oma partei auti sellega riigialamatele midagi kasulikku ära tegemata? Pigem meenuvad Isamaaliidu ajast vara tagastamisega ja sundüürnike tekitamisega seotud asjad, siiani lahti seletamata Estonia hukk jne. Rahva mälu on kindlasti pikem ja suurem, kui minu oma. Millegipärast tuli praegu meelde üks vana rahvalik laulujoru: "Sitasitik, heinaritsik - kõik nad kõrge lennuga. Rohkem seda laulu ma ei oska, hakkan aga jälle otsast peale. Sitasitik..." Kui enne valimisi tulla selle peale, et nüüd on tarvis võtta "aru pähe!", siis peab küll küsima, et kus see aru siis siiamaani oli. Ja kas näiteks iga koorijuht on ikkagi võimeline riiki juhtima? Kahtlane küll. Eriti kui võtta arvesse tema üldist haritust. Panin palju-palju kuid tagasi ühel hommikul raadio õudusega kinni, kui seal diktor oma kõiketeadval laulval toonil hääldas Los Angeles nagu see kirjutatakse, ja samas mõni hetk hiljem näitas oma inglise keele oskust Ungari kunagise poliitiku Imre Nagi [ˈimrɛ nɒɟ] meenutamisel, hääldades seda "nädži". Aga oluline pole isegi mitte erudeeritus ja teadmiste-oskuste tase, vaid kambakraatia. Vaid see, et pääseks oma kambaga jälle piruka juurde.
Või mida arvata erakonnast, kes räägib ju üldiselt õiget juttu, aga vaatab mööda kolmandikust eestimaalastest, nagu poleks neid olemaski. Aga nad on ju olemas, kas puhastverd eestlane seda tahab või mitte. Muide, kas see "puhastverd eestlane" üldse teabki, mitu korda tema esiemadest on võõrsõdalased üle käinud? Ma ei taha siin meie emaemaemaema...emasid solvata, kuid ajalugu on ajalugu ja sõjad oma rööv- ja rüüsteretketega on olnud ajalooline paratamatus. Kes siin esindab siis puhtatõulist eestlast? Ja kui neid venelasi, keda võib iga päev sõimata ja solvata, siin poleks, vaid nende asemel oleks ... noh, need, kelle pärast juba paljud EL maad on praegu hädas, siis oleks needsamad aatelised rahvuslased vait kui sukad. Siis oleksid nad madalamad kui muru. Aga praegu võib veel näidata oma rahvustunnet. Muide, ka kodanlikus Eestis olid kõikidest Eesti elanikest pea 10% venelased, aga keegi ei räusanud, et ajage nad siit välja või et me ei tunnista neid oma riigi kodanikeks.
Võim kutsub. Võim meelitab. Võim sirutab mõlemad käed ette ja ootab, millal tema austajad tema käte vahele langevad. Võimu ei huvita see, kuidas temaga hiljem ümber käiakse. Talle isegi meeldib, kui teda kuritarvitatakse, kui teda vägistatakse. Võim on sellega harjunud. Oma tugevuse ja tarkuse näitamine ja oma tahte pealesurumine oma positsiooni ära kasutades käib ju võimuga käsikäes. Ja nii mõnigi võimule pürgija saab orgasmi, kui talle peale valimisi öeldakse, et nüüd on ta "omadega mäel". Kõik mured on ju korraga murtud! Aga murtud on vaid tema mured, mitte rahva mured. Kuid ega need teda enamasti ei huvitagi.
Sellisel riigil, kus inimesi mõõdetakse erinevate mõõdupuudega, on raske suunata oma pilku tulevikku. Kuhu ma oma jutuga rihin? Aga ikka selle poole, et ka need ülejäänud, keda pole lastud omal maal parema ja inimlikuma elu juurde ning kelle kodud asuvad Tallinnast umbes 30+ kilomeetri kaugusel, tahaksid ka sama hästi elada, kui praeguses Eestis elatakse vaid Tallinnas. Selleks peab aga kogu Eestit valitsema nii, nagu valitsetakse Tallinna linna. Nii, et ei pea mingi järjekordse otsuse vastuvõtmisel kellegagi kemplema või mingeid järeleandvaid kokkuleppeid tegema. Kui riigikogus, nagu Tallinna volikoguski, oleks tugev enamus keskerakonna käes. Et keegi ei saaks kohe peale valimisi tõtata presidendi juurde jutuga, et näe - keskerakond võitis valimised küll, aga meil on siin omavahel juba uus valitsus kokku pandud.
Sageli armastatakse madalama väärtusega inimestele meelde tuletada, kuidas Kalev jõuab koju jne, aga mulle meenub millegipärast, et Kalevipoja eeposes on ka sellised read: esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad. Laskem neil siis ükskord ometi koju tulla. Meie igaühe koju. Samade ideede ja meetoditega, nagu nad on osanud vana hansalinna Tallinna ülejäänud Eestiga võrreldes õitsengule viia, kuigi koerad pidevalt ümberringi hauguvad. Aga ülejäänud eestimaalased tahaks ju ka niimoodi elada, nagu pealinnas. Meie ainuke võimalus oma väikest, armsat ja kodust Eestit säilitada on teha kogu Eestimaal elu selliseks, et kõik tahaksid siia jälle tagasi tulla. Selleks pole tarvis jõuda viie rikkama riigi hulka, selleks on lihtsalt tarvis märgata iga inimest ja osata teda hinnata ning hoida.
No hääletage siis ometi! Ja mitte jalgadega, ja mitte ebausaldusväärse e-valimisega, vaid võtkem ikkagi vaevaks valimisjaoskonda minna ja kinnitada seal kohapeal oma valikut.
Tehkem siis seekord teisiti!