Eestlased saavad peagi maailmakodanikeks

Veidi vanemale põlvkonnale on need laulusõnad kohe kindlasti tuttavad:

"Suur ja lai on maa, mis on mu kodu..."

Ja veel samast: "Kodu kõikjal, kus see sõna kaigub,

ei me põlga neegreid, kollaseid."

Kas laulame neid laule jälle? Sest midagi ei ole ju muutunud - uues liidus küll, aga kõik käib ikka vana viisi peal, ehk teisiti öeldes - vanaviisi.

Vana on ka see piibli ennustus, et kollane rass vallutab maailma. Sõjata. Meie piiblilugejate jaoks sõjata. Teine lugu on nendega, kes oma usu ja veendumused ammutavad koraanist, sest sõdu peetakse hoopis nende kodumaal selleks, et sundida neid mööda Euroopat laiali valguma. Kes selle kõige taga on, taipab arukas isegi. Meiegi viimased kaitseministrid käisid, üks oma ametiaja lõpus ja teine kohe alguses, lausa kohapeal juhtnööre saamas. Pärast neid külaskäike toodi kiirkorras võõrväed meile siia sisse tapale. Vabandust, tahtsin kirjutada - Tapale. Kas Eesti rahvas seda tahtis, ei küsinud keegi. Samuti kui ei küsita rahva arvamust meile pagulaskvootide pealesurumisel. Kahjuks unustavad need, kes püüavad Euroopat maailma konkurentsist välja lülitada, et piibli järgi vallutab kollane rass kogu, rõhutan - kogu maailma. Just nii, nagu on paljud teatud tagamõttega tehtud algatused libisenud nende väljamõtlejatel käest ja pöördunud lõpuks hoopis nende endi vastu, läheb paraku ka see kord. Kollane rass ei piirdu Euroopaga. Ja kusagil piiblis on ka öeldud, et meie esivanemate patud nuheldakse meile kätte kolmandas (või neljandas) põlvkonnas. Kes küll soovib oma lastelastele halba?

Kuni meil vähegi oidu on, meenutagem tänulikkusega seda, kuidas rootslased kunagi meie sõjapõgenikke vastu võtsid. Ja siit ka üks põhjus, miks Eesti ei tohi meile pealesurutavaid pagulasi praegu vastu võtta. Meil on rootslaste ees tänuvõlg. Ja tegelikult peame me valmistuma hoopis rootslastest pagulaste vastuvõtuks, kui nad juba päris varsti omal ajaloolisel kodumaal vähemusrahvuseks jäävad.

Ja kui me neid praegu pealesurutavaid pagulasi ikkagi peame vastu võtma, siis tundub Tiit Madel olevat õigus, kui ta soovitab nad Ida-Virumaale asustada. Ainult seda ta ei öelnud välja, et kui neid siis seal paras ports kokku saab, siis kingime selle maatüki koos endiste ja praeguste sisserändajatega Venemaale (oma maid loovutada oskab Eesti riik suurepäraselt), ja nii olemegi neist jälle vabad.

Aga nii, nagu meie oravavalitsus on oma rahvast pidevalt hirmutanud ohuga, et suur Venemaa tungib kohe-kohe Eestile kallale, peab see valitsus ka nn. sõjapõgenikele üles tunnistama, et neid ootab siin samasugune või veelgi hullem sõda. Ja meie valitsus peab neile tunnistama ka seda, et erinevalt teistest maadest pole meil tsiviilkaitsest, vähemalt tavakodaniku jaoks, haisugi. Nii et aatomipomm võib neile/meile pähe kukkuda, ja siis pole nad (ja ka meie) enam ei kollased, valged ega mustad, vaid üks ühine suur seenekujuline suitsupilv. Nii et - kas nad ikka tõesti tahavad sõja jalust põgeneda uude sõjakoldesse? Ehk - vihma käest räästa alla? Meie palavalt armastatud valitsus peaks avameelselt küsima seda nende käest.

Mõned päevad tagasi räägiti päevauudistes Eesti-Vene piiri puhtaksraiumisest. Ikka - kui raske see on ja osa töid venivad, sest neid saab teha alles sügisel, ja ... Selle peale tuli meelde nõuka-aegne ütlus, et kui midagi jälle ebaõnnestus, siis olid selles süüdi neli aastaaega ja rahvusvaheline imperialism. Mis siis Eestis muutunud on? Kui midagi aia taha läheb, kas või näiteks idapiiri korrashoidmine, siis on loomulikult süüdi ikka needsamad neli aastaaega, aga nüüd siis lisaks sõda ja verevalamist ihkav meie suur idanaaber.

Veel ühest kunagi populaarsest laulust. Kui näiteks "Eerikat" tuleks ühel hetkel laulda hoopis tagurpidi, s.t. mitte "lähme Venemaale kallale", vaid vastupidi ... siis oleks tegelikult madina puhkemisel tore vaadata, kes kuhu poole plagama pistab. Kes pageb läände (kusjuures mõni ei saa enne pidama, kui teisel pool lompi), või kes pageb (oh üllatust-üllatust!) hoopis ida poole. Ei maksa imestada, kui mõnest oravast saab ühe ropsuga hoopistükkis belka. Selliseid niikuinii ei ole, kes tunnistaksid oma süüd Eesti riigi ärastamises, laostamises ja mahamüümises, ning kes vabatahtlikult astuksid Toompea müüri äärde, näoga seina poole ja käed üles tõstetud.

Ja nii me siis saamegi iga päevaga üha rohkem Põhjamaaks, isegi lausa uueks. Kohe nii uueks, et nii sügaval põhjas pole ükski Põhjamaa veel kunagi käinud. Eesti on lausa põhja kinni jooksnud. Luuleliselt võib ju öelda, et karile, aga tegelikult on ta lihtsalt peadpidi mudasse kinni jooksnud. Ometi ei tohi sellist valitsust võimule lubada, kes Eesti sealt sügavast põhjast jälle inimväärikuse tasemele üles upitaks ja kes oskaks hästi läbi saada ka oma naabritega. Ei tohi, sest see ei vasta valitsusele juhtnööride jagajate ja/või ettekirjutuste tegijate ühis(loe: äri-)huvidele. Ja meie ise, päris tavalised kodukootud maavillased eestlased, kohe ei oskagi teisiti, kui pidevalt üksteisel hammastega kõris kinni olla, üksteisele rusikat viibutada ja üksteise peale näpuga näidata. Kusjuures oma riigi oma isikliku peaga valitsemine on eestlase ajudes ammugi keelumärgi alla pandud, kellegi poolt ära vetostatud. Ainuke asi, mida me hästi oskame, on suure ja vägeva idanaabri peale klähvida. Ehk keegi mäletab veel vene kirjandusest Krõlovi valmis öeldut: vaat kus meie mopsil jõud - või haugub elevanti. Ju siis Krõlov aimas, milliseks me, eestlased, muutume.

Et meie valitsus mõtleb üht, räägib teist ja teeb kolmandat, pole mingi uudis.

Brüssel Brüsseliks... Nende asi on kõik mured oma kaelast ära veeretada, ja mida kaugemale, seda parem. Ida-Euroopa on selleks piisavalt kaugel, et olla nii kilbiks Venemaa vastu kui igasuguse väheväärtusliku kraami mahaparseldamise kohaks või prügikastiks.

Aga jah - meie juhtoinad tahavad, et eestlastest saaksid maailmakodanikud. Küllap see saabki peagi niimoodi olema, kui meid omalt maalt lõplikult välja tõrjutakse. Siis on terve maailm lahti meie ees, ainult et kodumaal eestlasi enam ei ole. See tähendab, et kodumaad meil enam ei ole. Võibolla võtab siis Venemaa meid migrantidena vastu? Kes tunneb tegelikku ajalugu, teab ju, et eestlased on varemgi läinud Venemaale õnne otsima. Teab ka seda, et paljud kunagised Eesti heliloojad ja kunstnikud on oma hariduse saanud Peterburis. Või ehk hoopis Hiina? Teatavasti neisse maadesse meile peale surutavad pagulased ei kipu. Ja ega neid sinna vastu ei võetakski. Aga üks võimalus jääb meile veel - paneme kõik oma rahad kokku ja ostame endale kuhugi mujale (mitte Kuu peale) uue kodumaa. Ehk leidub veel maailmas vaikne, kena kohakene, kus me mõnele selle maailma vägevale jalgu ei jää. Ja ennast järjekordselt maha ei müü.