Neljapäev, 16. august 2018

MEIE - MÜRAVASTUVÕTJAD

Lugesin 10. augusti Pärnu Postimehest (PP), et teisipäeva (ilmselt siis 7. augusti) õhtul tutvustasid maanteeameti esindajad Saugas Pärnu-Sauga teelõigu eelprojekti ja selle ehitusplaane. Ma ei tea, millise info alusel ja kui palju kohalikke asjasthuvitatuid sellel kohtumisel viibis, kuid mina näiteks (vägagi puudutatud isikuna) sain sellest kohtumisest tagantjärele teada alles PP-st. Aga püüan siiski kasutada artiklis kohalikele lubatud õigust teha projektlahenduse suhtes ettepanekuid 21. augustini. Niisiis...
See on muidugi kena, et Tori abivallavanema sõnul jõuti poolte vahel kompromissini maantee laiendamiseks raba suunas. Loodan, et siin ei tule looduskaitsjad kallistama neid vanu teeäärseid puid, nagu see juhtus Tallinnas Haabersti ristmikul. Iseenesest ongi need puud oma laiade võrade ja suurte tee kohale ulatuvate okstega muutunud liiklusele ohtlikuks. Ja ka see on tore, et oodatava tohutu rahvastiku juurdekasvu tingimustes rajatakse täiendavalt teine kergliiklustee (muide, selline mõiste on juba meie seadusandlusest kaotatud) raba poole. Iseasi muidugi, kas Tori vald seda kergliiklusteed ka hooldada jõuab - oma praeguste kogemuste põhjal võin väita, et tee vastaspoolel oleva (praeguse) kergliiklustee ja vallale kuuluva teemaa hooldamine neil vägagi üle jõu käib. Aga see on iseküsimus...
Kogu PP-s ilmunud artiklist jäi mulje, et planeeritud tee ehitusliku osa põhiküsimus on selles, et üks tee äärde jääva kinnistu omanik (maanteeameti mõistes siis "müravastuvõtja", kuna maanteeamet jagab müraga seotud pooled müraallikateks ja müravastuvõtjateks) tahab oma maja ja maantee vahele müratõkkeid, aga teine ei taha. Ja mis me nüüd siis teemegi, probleem kohe missugune! Jah - müra, müra, müra, müra... Tõesti, kuulen seda aias olles iga päev. Ja rohkemgi veel - liiklushuligaanide mootorrataste möirgeid, kes autodest möödasõidu kiirenduseks löövad esimesel-teisel käigul gaasi põhja või joristavad tühjaks uuristatud sumbutitega nii et maa müdiseb. Kuulen rekkade kiirendavat mootorimürinat ja protekteeritud rehvide küljest lahti kooruvate kummitükkide laperdamist vastu auto keret. Vahelduseks käib mõnikord ka vägev haisupilv nina alt läbi. Sest kõigil on kuhugi kiire... Aga kõik see viitab vaid liiklusjärelevalve puudumisele. Loomulikult ei puuduta see maanteeametit, neid näib häirivat vaid tavaline (keskmine) müra. Õnneks asub maja, kus ma elan, teest veidi kaugemal, ja vahele jääb ka kuusehekk. Aga ma ei kujuta ette, mida tunnevad Pärnu linnas kahele poole Tallinna maantee lõiku kuni Ehitajate tee ristmikuni ja linna piirist Tallinna poole sõites vasakule jäävate majade elanikud, kelle elamised on ju praktiliselt sõidutee kõrval. Kogu see piirkond kokku on ajalooline Vingiküla, mis eelmise sajandi alguses kandis nime Sibiküla. Kas maanteeamet tahab selle piirkonna elanike diskrimineerimisega ellu äratada selle endist nimetust?
Või mida tunnevad Ehitajate tee äärde jäävate Kuldse Kodu majade kõrgemate korruste elanikud, kelle jaoks on tee äärde jäävatel müratõketel vaid kunstiline väärtus, sest alumise korruse loomulikuks müratõkkeks on niikuinii autogaraažide riba.
Härrased maanteeametist! Teie põhiprobleemiks on millegipärast müra. Olete seda kunagi millegagi mõõtnud ja isegi kaardistanud.
Aga tegelik elu on palju varjundirikkam. Peale müra ja autode voorimise on olemas ka tihedast liiklusest tulenevaid kõrvale kuulmatuid ja silmale nähtamatuid ohte inimese heaolule ja tervisele. Näiteks uurisid Kanada teadlased ligemale 6,6 miljoni Ontario elaniku terviseandmeid ja ... selgus, et kui elada tiheda liiklusega teest või tänavast 50 m raadiuses, suurendab see dementsuse tekkeriski keskmiselt 10% võrra. See tähendab eesti keelde tõlgituna, et iga üheteistkümnes selle Pärnu "ümbersõidutee" lähedal elav dementne võlgneb oma terviserikke Eesti riigi hoolimatusele. Kusjuures 50 meetrist kaugemal ei kuku see riskifaktor sugugi kohe nulli, vaid lihtsalt langeb, andes endast tunda veel ka 300 meetri kaugusel (siit küsimus - kui kaugele jääb Pärnu Haigla sellest ümbersõiduteest?), kuid Ehitajate tee läheduses on veel teisigi elu- ja ärihooneid. Aga kes meil neid dementseid siin ikka kokku loeb või nende haiguse põhjusi uurib...
Tänavu on mu aias õuna- ja ploomipuudel erakordselt rikkalik saak. Aga see puuderida on eelmise omaniku poolt istutatud kohe teeäärse kuuseheki kõrvale. Ja tahtmine nende puude viljadest endale midagi suhu toppida on ikka väga ülivõimas, kuigi ma tean... Jah, mina tean, aga selle niinimetatud "ümbersõidutee" planeerijad ilmselt seda ei tea, või siis teevad näo, et sellist probleemi polegi olemas. Aga on. See on nimelt õhusaaste, millega kaasneb õhu ja pinnase mürgitamine tervisele kahjulike raskmetallidega, mida me ei näe ega kuule, küll tunneme mõnikord ninaga, kui mõni väga vängelt lehkav liiklusvahend mööda vuhiseb. Loomulikult on selle õhusaaste mõju kõige kahjulikum teeäärsetele elanikele (neilesamadele "müravastuvõtjatele", kes samaaegselt on ka maanteeameti formuleeringut jäljendades "saastevastuvõtjad"), aga see pole olematu ka neile, kes sealt lihtsalt läbi käivad. Palju sõltub samuti sellest, kummal pool teed asetseda (valitsevate tuulte suund), aga ka inimese pikkusest. Näiteks maapinnale lähemal on saaste kontsentratsioon suurem, mistõttu on lapsed (ja koduloomad) tiheda liiklusega tänava ääres tunduvalt rohkem ohustatud.
Tsiteerin ajakirjas Eesti Loodus ilmunud sellekohast kirjutist:
"Liiklus annab kindlasti üle poole kogu õhusaastest. Kütuse põlemisel paiskub õhku üle saja rohkem või vähem kahjuliku ühendi. Sisse hingatud saast ladestub kopsudes ja ka mujal organismis ning võib põhjustada vähki, bronhiiti, astmat, allergiat. Eriti palju kõike elusat kahjustavaid ühendeid paiskavad õhku sõidukid, mis pole tehniliselt korras (kütus ei põle täielikult). - - -
Kõigepealt vähendaks saasta parem liikluskorraldus. See tähendab, et suurem osa liiklusest ... suunatakse linna ümbritsevale ringmagistraalile, kus on ka ohutum liigelda."
Ümbersõidutee tähendab ju asulast (või ka mõnest takistusest) möödasõiduks ehitatud teed.
Lisaks mürale ja teeäärsete elanike mürgitamisele raskmetallidega ei lahenda kõnealune 4-realine teeosa ka Tallinna mnt - Ehitajate tee ristmikul tekkivaid ummikuid. Seal on juba sama 4-realine monstrum olemas ja seal on näha, kuidas rekkad pööravad veel punase tule ajalgi Ehitajate teele. Ja nende paigaltsööstmise gaasihoovavajutused purevad asfaldisse üha sügavamaid jälle peatselt parandamist vajavaid teekonarusi. Ja seda vasakpööret võetakse teinekord sellise kiiruse pealt, et ma ei imesta, kui seal mõni rekka kunagi oma aardehoidlad kummuli keerab, ja seda veel kõrvalrajalt startivate väikevendade peale. Ja mis ümbersõidutee see üldse selline on, kus kiirus on piiratud 70 ja isegi 50 km/h peale ning alatasa põlevad ees punased foorituled? Ümbersõit peab olema kui just mitte päris kiirtee, siis vähemalt 90-ga ja pidevalt roheliste foorituledega. Kõigil on ju kuhugi kiire, ja seda enam pikamaasõitjatel...
Kui ma 12 aastat tagasi valisin Pärnu küljealuse oma elukohaks, siis teadsin ma, et Pärnu ümbersõit hakkab toimuma endise piimakombinaadi tagant linna läbimata, mis vastab tõesti mõistele "ümbersõit", ning sellest edasi Pärnuni kulgev maantee osa muutub asulasiseseks teeks. Ma ei tea, kas mulle lihtsalt puhuti hambasse kinnisvara hinna tõstmise nimel või oli see jutt tõene. Seda oli tõesti võimatu uskuda, et linnasisest liiklust peab keegi ümbersõiduks. Aga näe - leidusid sellised ametnikud ja ametkonnad, kes leidsid sellisest "ümbersõidust" näilise võimaluse raha kokkuhoiuks. Sülitades loomulikult maantee ääres elavate inimeste, aga ka nende lemmikloomade tervisele. Kes nimetab veel mõne Eesti linna, kus ümbersõit oleks Pärnu-taoliselt läbi linna korraldatud? Ja mis kasu on paarist kilomeetrist 4-realisest maanteejupist, kui enne seda saadi kilplase kombel hakkama 3-realise pudelikaelaga Nurme silla ehitusel? See on ju sulaselge raha tuuldeloopimine, aga seda uhke sildi all "näete, mis me kõik teie heaks teeme!"
Ja nüüd ma küsingi seda, mida mulle kunagi puhuti (või oli see tõesti üks kaalutud variantidest?) - miks ei või Pärnu ümbersõidutee kulgeda siiski linnast mööda, näiteks Rääma raba servast? Jätame kõrvale selle, et nüüd viitab keegi minu peale ja keerutab oimukohas sõrme. Ah, rabalaukad ju? Mäletate, vanaisad-vanaemad, nõuka-ajal nihutati isegi mägesid paigast, olgugi et loosungites? Ja nüüd ei saada siis paarist rabalaukast jagu? Ometi plaanib Rail Baltic raudtee-ehitust lausa mitu kilomeetrit läbi sügava raba. See Rail Baltic, mida meil tegelikult kõige vähem vaja on... Aga Via Baltica on hädavajalik, sest autode arv tõepoolest aina kasvab iga aastaga. Ja liiklustihedus sellel trassil samuti. Ja selline trassivalik oleks ehk praeguses olukorras kõige kiirem ja säästvam lahendus.
Ja meeldetuletuseks või teadmiseks asjasthuvitatutele: on olemas selline dokument aastast 2012, nagu Pärnu maakonna teemaplaneering. Selle järgi on planeeritud I klassi maanteena (kiirused kuni 120 kmh) ca 23 km pikkune Pärnu suur ümbersõit, mis algaks Arest, kulgeks läbi Sauga valla, ületaks Pärnu jõe Sindi linnas, läbiks Paikuse valla ja ühineks praeguse maanteega vahetult enne Uulu-Valga ristmikku. Selle ümbersõiduga väheneks ka Via Baltica pikkus 1200 m võrra. Aga kõik see on tulevikumuusika ja jätab arusaamatuks praeguse hoolimatu suhtumise oma riigi kodanike tervisesse. Ma ei ole Pärnu ümbersõidu vastu, see on just nimelt väga vajalik, aga see ei tohi toimuda oma kodanike tervise arvelt.
Väike kõrvalepõige veel kord Rail Balticu teemale, kui juba jutuks läks. Mind üllatas hiljuti Rail Balticuga seoses "asjatundjate" väide, et kui ehitadagi raudtee postidele, siis tuleb betooni valmistamiseks ikkagi ehitada juurdepääsuteed, vedada vajalik materjal rajatava raudtee äärde ja kõik kohapeal kokku segada ning raketisse valada. Härrased polnud vist eluski midagi kuulnud monteeritavast raudbetoonist, mille detailid valmistatakse tehases ja tuuakse mööda juba valminud trassi kohale ning paigaldatakse sillarongi kraanaga. Aga see selleks.
Jah, maanteeameti ülesanne ei ole rahva tervise eest hoolitsemine, selleks on teised ametkonnad. Maanteeameti asi on talle riigieelarvest eraldatud rahade laialijagamine sinna ja tänna ning sellele, kellele vaja. Saugakatele, kellele seda 4-realise maantee planeeringut tutvustati, on jumala ükspuha, mis siin Vingikülas toimub.
Ma ei hakka siin pikemalt kirjutama elukeskkonna halvenemisest tingitud kinnisvarahindade langusest, liiklusega seotud maapinna vibratsioonist, mis märkamatult ajapikku ehitisi lagundab, ega ka maanteeameti õigusest kehtestada eravaldustel tee kaitsevöönd 50 m tee servast. Need on pisiasjad võrreldes sellega, mida tiheda liiklusega tee inimeste tervisele tekitab.
Pisut üle kolme aasta tagasi asutati MTÜ Vingiküla Selts, mille põhikirjalisteks eesmärkideks on palju muu kõrval ka Vingikülas elava ning toimetava kogukonna koondamine ühiseks tegevuseks ja hoolitsemine loodushoiu eest Vingiküla territooriumil. Ja veel - põhikrja järgi kutsub juhatus kokku üldkogu vähemalt üks kord kalendriaasta jooksul, aga ka siis, kui seda nõuavad erakorralised seltsi huvid. No ärka siis, Vingiküla Selts, ja püüa aru saada, mis su ümber toimub. Minu, üksiku hundi, ulg jääb praegusel juhul vaid hüüdjaks hääleks kõrbes. See tee-ehituse plaan puudutab ju täiel määral kogu Vingiküla. Kes kaitseb meid, kui me seda ise ei tee!? Et Eesti riigis inimesest ei hoolita, et inimese elu ja tervis ei maksa siin midagi, seda näeme ja kuuleme ning tunnetame oma nahal iga päev ja igal sammul. Olukord, kus ametnikud tavainimestest lihtsalt üle sõidavad, on meile paljudele tuttav. Kui me ise ei seisa oma õiguste eest, siis ei ole meil mõtet loota ka, et keegi teine seda meie eest teeks.
NB! Täiendan 18.08.2018. Kui PP mu kaastööd avaldamiseks vastu ei võtnud ja isegi ei vastanud mu järelepärimisele, lisasin sellele 10. augusti artiklile kommentaari viitega sellele blogile. Täna leidsin, et ka see kommentaar oli kustutatud. Niipalju siis õigusest midagi üldse arvata ja sõnavabadusest Eestis.

1 kommentaar: